Õnnetust nägi pealt vabatahtlik merepäästja Riho Leppik, kes koheselt õnnetusest Merevalvekeskusele teada andis ja päästemeeskonna kokku kutsus. Meie Abruka SAR meeskonnas reageerisid sündmusele Riho Leppik, Kalev Paet ja Kalev Näär. Sündmuspaigale jõuti umbes viieteist minutiga ja leiti, et üks kannatanu oli roninud ümberläinud aluse põhjale, teine oli sealsamas lähedal vees. Kaks esimest pardale võetud, alustati kolmanda kannatanu otsinguid. Ta leiti ligikaudu saja meetri kauguselt merest. Õnneks olid kannatanutel päästevestid seljas. Päästetud olid alajahtumise tunnustega, nad toimetati Roomassaare sadamasse, kus nad anti kiirabi ekipaažidele üle.

Sama väljakutse tuli ka meie Kuressaare SAR üksusele: kell 17:17 tuli Merevalvekeskuselt teade Abruka sadamast poole kilomeetri kaugusel merel kummuli oleva paadi ja vees oleva kolme inimese kohta. Kuressaare SAR oli reageerimas, kuid enne sadamast väljasõitu 17:27 Merevalvekeskus tühistas kutse.

Pärast kannatanute üle andmist alustasid Abruka SAR ja Päästeamet SAR üksus ümber läinud aluse pukseerimist. Vahepeal oli see triivinud üsna madaliku lähedale, nii et selle juurde pääsemiseks kasutati Päästeameti SAR üksuse väiksemat RIB kaatrit. Abruka SAR üksus pukseeris aluse Abruka sadamasse. Sadamas keerati see ümber ja tõmmati veest välja.

Merele minnes pane päästevest selga ja hinda ilmastiku olusid!

Saaremaa Vabatahtlik Merepääste Selts

Teise võimaluse nimel!

Vesi ei ole inimese elukeskkond, kuigi meil meeldib seal viibida. Kahjuks ei lõppe iga suplus, paadisõit või talvine kalalkäik meeldivalt. On olukordi kus inimene satub õnnetusse, seda kas enda või teiste süül või on sel korral loodus meist lihtsalt üle. Õnnetuste tekkepõhjusest olenemata peavad päästjad, sealhulgas ka vabatahtlikud koheselt ja professionaalselt reageerima. Vee peal võib situatsioon muutuda sekunditega. Iga vale otsus võib saada saatuslikuks mitte ainult kannatanutele vaid ka päästjatele endile. Päästja peab tihti kokku puutuma olukordadega milles ta ei ole enne olnud. Nii nagu elukutselised päästjad, peab ka vabatahtlik merepäästja olema valmis kasvõi südaööl poole tunniga, ülikond seljas, varustus alusel, et minna tundmatusse. Olgu see siis sõit mootoririkkega veesõiduki juurde, tormisel merel päästetööd või uppunud kalameeste otsimine. Merepäästjate päästetööd ei põhine pelgalt pinnalt päästmisega vaid ette võib tulla olukordi kus kannatanut pinnalt enam ei leia. Seega peab merepäästja olema valmis ka vee alla vajunud inimese otsinguteks kui ka sealt päästmiseks. Vee alla vajuval uppunul võib olla ellujäämistõenäosus suurem kui pinnale ulpima jäänul. Seda põhjusel, et sügavamal on veetemperatuur madalam ja veerõhk suurem – need muutused võivad käivitada sukeldumisrefleksi.

Päästetööde edukus oleneb paljuski päästjate väljaõppest. Väljaõpe sisaldab nii teoreetilisi teadmisi kui ka praktilisi harjutusi.

Nagu alati, jääb ikka põnev teema lühikeseks. Koolituse käigus said mehed esitada mitmeid küsimusi, arutati omakeskis nii mõnigi probleem läbi. Sellel koolitusel oli kohati mitu funktsiooni, ühelt tõsine ja uudne koolitus, teisalt töötuba kus teatud koolituse käigus tekkinud lahendused ja probleemid omavahel üksipulgi läbi arutleti ja professionaali nõu kuulati.

Esimene harjutus ülesehituslikult oli nn „õhupiip“ vee all. Selleks kasutasid 3-4 meest ühe regu kaudu hingamist. Vahele olid pandud nn segajad, kes ringlesid balloonist balloonini ja soovisid osa hingamisest. See ja järgnev harjutus on väga olulised ka meeskonnatöö ja usalduse harjutamiseks. Teadmine, et ühest regust saab hingata rohkem kui üks, on oluline. Samuti võimaldab see harjutus meestel harjuda veekeskkonnaga. Ega ei läinud see harjutus lihtsalt. Ikka tuldi koolitajalt küsima ja abi paluma, läksid kõrvad lukku, tekkis hingeldamine...ja mõni unustas ennast regu otsa.

Järgnevalt tegime ülesande raskemaks. 3 ballooni koos regudega asetati basseini põhja kolmnurkselt. Meeskond pidi hakkama ujuma järjekorras balloonilt balloonile, arvestama teiste saabumisega, hingama ning jälgima ka vahemaad. Samas tuli hoida ennast basseini põhjas. See oli üks raskemaid harjutusi kogu koolituse jooksul ning vajab kindlasti veel harjutamist. Harjutuse eesmärk on jätkuvalt meeskonnatöö ning usaldus, teadmine oma võimetest veealusel liikumisel ning suutlikkus keskenduda kindlale tegevusele ehk orienteeritus.

 Kuna grupp oli päris suur, siis samal ajal osad harjutasid kannatanu kanderaamile asetamist vees. Tänu sellele koolitusele oli meil võimalus võtta kaasa ujulasse vastavat varustust. Tihti peavad päästjad transportima selja või kaela vigastusega kannatanut. Selleks, et päästja ei teeks asja veel hullemaks peavad olema sul õiged võtted selged ja oskuslikult suutma neid ka kasutada.

Viimane harjutus ei olnud samuti kergete killast. Mis juhtub kui kaotad olulise tööriista vees? Nüüd tuli sukelduda maski järgi, see vees ette panna ning ka tühjaks puhuda. See ei ole midagi rasket kuid vajab kindla tehnika järgimist ning rahu säilitamist.

KAHEPÄEVASE (10-11.06.2017) 16 TUNNISE KOOLITUSE MAHT

Õppetöö meetod: loeng, arutelud, praktiline tegevus, grupitöö, situatsioon ülesanded. 

Kursuse kestus: 16 akadeemilist tundi, 2 päeva.

Sihtgrupp: Vabatahtlikud päästjad, kellel ei ole viimase kolme aasta jooksul läbitud esmaabi kursust.
Koolitusel käsitletavad teemad:
1. Sissejuhatus
Esmaabi olemus, abi kutsumine, kannatanu seisundi hindamine, esmaabi andmise taktika, esmased teadmised tiraažist.
2. Elustamine ja eluohtlikud seisundid
Elustamine täiskasvanute ja laste juhtumite korral; AED ja abistavad vahendid elustamise korral, võõrkeha eemaldamine hingamisteedest, teadvusetus ja selle olemus ning selle käsitlemine.
3. Välised verejooksud ja šokk
Verejooksu peatamise võtted; šoki olemus ja selle tunnused.
4. Haavad
Haavade tekemehhanismid; sidumise tehnika ja reeglid; praktiliste oskuste omandamine sidumisel.
5. Traumad ja luumurrud
Lahtiste ja kinniste luumurdude iseloomustus; luumurdudega kaasnevad ohud; liigesetraumad (nihestused, nikastused, põrutused).
6. Mürgistused, söövitused, põletused, külmakahjustused, äkkhaigestumised, uppumine, poomine.
7. Kursuse omandamise kontroll
Teoreetiliste teadmiste ja praktiliste oskuste kontrollimine testide abil.

Koolitaja: Lemmo Jonuks

Lühikokkuvõte koos pildimaterjaliga.

Õppuste päev 19.oktoober, hakkas Korrviki sadamas kogunemise ja briifinguga. Kogu õppus toimus inglise keeles. Õppuse peamiseks eesmärgiks oli koostöö harjutamine eri riikide vabatahtlike üksustega ja kogemuste jagamine.

Õppusel lahendatavaid ülesandeid oli väga erinevaid. Teostati sündmuspaigal esmaabi ja triaazi. Inimeste päästmine veest ja parvelt, otsimine kaldalt. Kannatanute transport ja üleandmine maapeal asuvatele päästeüksustele. Madalikule sõitnud laeva pääste, veest tühjaks pumpamine ja pukseerimine.

Kogu õppust juhtis MRCC ja õppuse ajal määrati ka OSC. Suhtluseks kasutati VHF sidet.

Õppusel osales 5 päästeüksust: Piirivalvealus PV 275

Rescue Abso

Rescue Ulabrand

Rescue Lion

Õppuse käik:

Enne alustele minemist jagati Hiiumaa ja Saaremaa päästjad aluste vahel ära. Mina ühinesin Piirivalvealuse meeskonnaga, kel oli õnne esimesena reageerida.

Kell 10.00 tuli teade merel toimunud kokkupõrkest kahe aluse vahel. 2 päästeparve vees, arvatavasti ka inimesed. Üks alus kokkupõrke tagajärjel sõitnud karile ja lekib. Teine laev on merel ja palju vigastatuid. Andsime teada oma ETA ja suundusime sündmuspaigale. Esimeseks märkasime kahte päästeparve. Suundusime lähima juurde ja tuvastasime ühe isiku tagurpidi läinud parvelt ja ühe veest. Esmalt toimetasime vees olnu pardale ja panime ta sooja. Teisena toimetasime pardale parvel olnud kannatanu kes oli samuti allajahtunud. Parve pardale tõstes avastasime ka hukkunu (selleks korraks õnneks mängis seda rolli nukk). Teiste päästeüksuste saabudes suunati meid karile sõitnud aluse juurde. Kohale jõudes asusime koheselt veepumpade paigaldusega ja inimeste otsimisega. Vöörist leidsime ühe kannatanu kellel oli peahaav ja käeluumurd. Kuna tekkis väike kommunikatsiooni probleem olin sunnitud kannatanu hetkeks järelvalveta jätma. Tagasi kannatanu juurde rutates oli ta hakanud ennast juba püsti ajama. Isikutuvastusel selgus, et tegemist on eestlasega seega edasine suhtlus oli tunduvalt lihtsam. Suunasin ta uuesti istuma ja hakkasin tema vigastusi üle vaatama ja juhtunut kaardistama. Kannatanu kurtis iiveldust ja kuna ei tuvastanud ühtegi vigastust mis ei lubaks teda liigutada, siis otsustasin, et peab ta toimetama umbsest ruumist välja värske õhu kätte.  Enne liigutamist oli vaja aga vigastatud käsi kuidagi fikseerida. Kuna käepärast spetsiaalset lahast võtta ei olnud, kasutasin riiulis olnud kummipükse. Peale seda juba saabus abi ja toimetasime kannatanu meieni jõudnud Abso (õppusel kasutati teda ka kannatanute transpordiks) peale. Sinna toimetasime ka esmased kannatanud, kelle veest päästsime. Samal ajal minu tegevusega leiti ka teine kannatanu kellel oli sääreluumurd. Temale sai paigaldatud lahas ja andsime Abso-le üle. Selleks ajaks oli ka pumpamine lõpetatud ja saime asjad kokku pakitud. Ulabrandi meeskond aitas pumpamisel kaasa ja pärast teostas pukseerimist. Meie alus oli vahepeal saanud OSC kohused mis tekitasid ka hetkelist kommunikatsiooni probleemi. Meie tegevus selles piirkonnas oli lõppenud ja meid suunati appi Lioni meeskonnale, kes otsisid väikese paadiga kaldale sõitnud kannatanuid. Kohale jõudes oli kaks kannatanut leitud, ühte alles otsiti. Meie alus võttis kannatanud enda peale ja jäime kolmandat otsima. Kolmandat otsides toimus ka juhus, kus meie alus kasutas oma FLIR kaamerat ja leidis kaks sooja objekti. Kui päästjad nende juurde saabusid, siis selgus, et need olid kitsed, kes müra peale ära jooksid. Natuke nalja ka kogu tegevuse juurde. Mõningase otsimise peale leiti ka kolmas kannatanu ning alustati esmase abi andmist mis jooksvalt jätkus kanderaamil transportimise ajal. Kui kannatanu oli meie alusele toodud, viisime nad maapealse evakuatsiooni punkti ja andsime kiirabile üle. Peale seda suundusime tagasi Korrviki, kus toimus õppuse järgne briifing.

Kokkuvõttes võib öelda, et saadud kogemus oli väga hea. Sai näha kuidas naaberriikide kogenud vabatahtlike üksused oma tööd teevad ja ühtlasi saada rahvusvahelise õppuse kogemus.

Kaupo Kongas

Vabatahtlik merepäästja

Saaremaa Vabatahtlik Merepääste Selts

2016. aasta navigatsiooni hooajal viisime läbi SVMS poolt ellukutsutud projekti „Lapsed turvaliselt merele“.

Vabatahtliku organisatsioonina peame mõtlema, kas ja kuidas saame oma mõtete elluviimiseks leida vahendeid ja toetust. Heale mõttele leidub alati toetajaid ja just nii sel korral läkski. Kevadel sai kirjutatud taotlus Kohaliku omaalagatuse programmi (KOP). KOP hindamiskomisjon oli meiega üksmeelel, et just lapsed, ehk uus pealetulev põlvkond on need, läbi kelle saame mereohutuse teadlikkust tõsta. Leides oma mõtetele toetust said vabatahlikud merepäästjad motivatisooni suuresti juurde ja nii, õhinapõhiselt, läkski asi töösse.

Projekti eesmärke seades olime üsna ambitsioonikad ning seadsime eesmärgiks korrata projekti igal aastal ja jõuda kõigisse Saare maakonna koolidesse. 2016 aasta eesmärgiks oli, et iga tulevane merel seilaja saaks kogeda lisaks teoreetilisele jutule ka praktilist kogemust ning seeläbi kuuldu läbi kogetu kinnistada. Projekt on mõeldud iga-aastaseks jätkukoolituseks ning võiks saada jätkuks või eelduseks kohustuslikule ujumisõpetusele. 

Tänu KOP toetusele ja Lääne-Saare vallale, said mõlema osa kulud kaetud. Koolituse läbiviijad panustasid hulga oma aega sellele, et saaks koostatud parim võimalik programm, mis ka reaalselt tulevastele merekarudele merealast kogemust kaasa annaks. Koolitus viidi läbi kahes osas, millest esimene oli teoreetiline, ning teine praktiline osa Roomassaare sadamas.

Teoreetilises osas tutvustati esmaseid päästevahendeid, nende kasutamist, räägiti ohtudest merel ja kuidas ohuolukordi ennetada ning vältida. Räägiti ka rannahooajast  – hullamine vees, ujumisrõngad, kätised ja madratsid – millised ohud neid kasutades võivad tekkida ja kuidas neid ohutult kasutada.

Praktilise osa viisime läbi Roomassaare sadamas. Lastel oli võimalus vahetult kogeda kuidas on päris elus kasutada päästevahendeid, märgata vees hädasolijat ja osutada abi hädasolijale ennast ohtu seadmata. Viisime läbi ka mereteemalisi õppemänge – täpsusvise viskeliiniga, viga saanud ning liikumisvõimetu sõbra transportimine, eseme otsimine kinniste silmadega ja häirekeskusele (112) info edastamine.

Tänu Lääne-Saare valla toele, saime viia lapsed liinilaev Abro´ga merele, kus koolitusel osalejad said jäglida päästeoperatsiooni läbiviimist ja mõista, et “mees üle parda” on tõsine õnnetus ja oodatav abi tundub alati liiga kaugel olevat. Päästevest, mis on seljas, on Sinu kõige parem abimees merel, see sai õppereisi lõpuks kõigile selgeks.

Tahame ka tänada omavalitsusi ning koole kes võimaldasid lastel koolitusel osaleda. Koige suuremad tänud lähevad siiski lastele, kes aktiivselt osa võtsid ja kaasa töötasid!

Kuna projektis Lapsed Turvaliselt Merele osalenud koolide ja laste tagasisde oli positiivne, siis soovime järgmistel aastatel laiendada projekti kõigi Saaremaa koolide 3-4 klassi lastele nii, et seellest saab igaaastane traditsioon ja sellest võiks saada samamoodi kohustuslik kooliprogrammi osa nagu ujumisõpetus

Kell 18.33 anti politseile teada, et Saaremaal Vahase saare tipu lähistel on madalikule sõitnud jaht. Esialgsetel andmetel inimelud ohus ei olnud. Juhtumile reageerisid nii vabatahtlikud kui Kuressaare politseijaoskonna merepäästjad. Jaht aidati madalikult lahti ja alust saates liiguti turvaliselt sadamasse.

Lääne prefektuuri teabebüroo vanemkorrakaitseametnik Karet Akkaja sõnul on merel liigeldes väga oluline tähelepanelikkus ja hoolsus. «Veesõiduki juht on samuti juht ning sellega kaasneb vastutus. Kindlasti peab tähelepanu pöörama navigeerimisseadmetele ja -oskustele,» selgitas Akkaja.

«Kõik merele minejad peaksid enne väljasõitu veenduma veesõiduki tehnilises korrasolekus, samuti kontrollima, kas vajaminev kütusevaru on olemas. Kindlasti tuleb jälgida ilmastikuolusid ning osata õigesti hinnata oma võimeid. Eelkõige peaksid kõik merele minejad kandma päästevesti, sest õnnetuse korral ei pruugi vesti selga panemiseks enam aega ega võimalust tekkida,» lisas ta.

Õnnetusse sattudes või õnnetust märgates tuleb sellest teada anda numbril 112 või merevalvekeskuse numbril 619 1224. Raadio teel saab merevalvekeskust kutsuda kanalil VHF 16 ja 69.