Saare maakonna turvalise elukeskkonna arendamine läbi vabatahtlike merepäästjate, „Vabatahtlike merepäästjate oskuste ning pädevuse arendamine ja tõstmine“

Vesi ei ole inimese elukeskkond, kuigi meil meeldib seal viibida. Kahjuks ei lõppe iga suplus, paadisõit või talvine kalalkäik meeldivalt. On olukordi kus inimene satub õnnetusse, seda kas enda või teiste süül või on sel korral loodus meist lihtsalt üle. Õnnetuste tekkepõhjusest olenemata peavad päästjad, sealhulgas ka vabatahtlikud koheselt ja professionaalselt reageerima. Vee peal võib situatsioon muutuda sekunditega. Iga vale otsus võib saada saatuslikuks mitte ainult kannatanutele vaid ka päästjatele endile. Päästja peab tihti kokku puutuma olukordadega milles ta ei ole enne olnud. Nii nagu elukutselised päästjad, peab ka vabatahtlik merepäästja olema valmis kasvõi südaööl poole tunniga, ülikond seljas, varustus alusel, et minna tundmatusse. Olgu see siis sõit mootoririkkega veesõiduki juurde, tormisel merel päästetööd või uppunud kalameeste otsimine. Merepäästjate päästetööd ei põhine pelgalt pinnalt päästmisega vaid ette võib tulla olukordi kus kannatanut pinnalt enam ei leia. Seega peab merepäästja olema valmis ka vee alla vajunud inimese otsinguteks kui ka sealt päästmiseks. Vee alla vajuval uppunul võib olla ellujäämistõenäosus suurem kui pinnale ulpima jäänul. Seda põhjusel, et sügavamal on veetemperatuur madalam ja veerõhk suurem – need muutused võivad käivitada sukeldumisrefleksi.

Päästetööde edukus oleneb paljuski päästjate väljaõppest. Väljaõpe sisaldab nii teoreetilisi teadmisi kui ka praktilisi harjutusi.

Kogu ülal kirjeldatu on sissejuhatus, miks on meile sellised koolitused väga vajalikud. Ohus olles eeldad päästjalt oskust, on see siis tulekahju, merehäda, basseinis õnnetus või kuskil veekogu ääres puhkusel olles. Basseinisukeldumised on kohaldatud merepäästes vajaminevatele olukordadele. Ennekõike on see vajalik veealuse keskkonnaga harjumiseks turvalistes oludes ning saada tunnetus sealsetes oludes pääste- või otsingutööde teostamisest. Sukeldumiseks vajalikud teadmised ei ole pelgalt hobilised vaid merepäästjatele elulise tähtsusega. Saadud teadmistega tõstame ennekõike meie endi merepäästjate teadlikkust mis on aluseks ohutuks ja õnnestunud päästetööks. Käesolev koolitus koosneb kahes osas. Teoreetilises osas tutvustatakse rõhu muutusi, vesi ja soojus, ülikondade erinevad liigid ja nende toime, häda ja ohuolukorrad ning palju muid jooksvaid küsimusi. Praktilises basseini tunnis alustatakse veealuse keskkonnaga harjumist; rõhkude tasakaalustamine, regu kasutamine, ujuvuse saavutamine. Harjutatakse meeskonnatööd, ohuolukorras kus on kasutada vaid üks hingamisregulaator, vahemaaline ujumine grupis regulaatorist regulaatorini; maski eemaldamine vee all ning selle tühjaks puhumine, kannatanu vee alt välja toomine ning ujuvraamile asetamine ja palju muud jooksvat. Pildimaterjal on halva kvaliteediga ning kuna veealuste fotode ning videomaterjali tehti sama seadmega, on hilisem fotoaruanne tehtud video kuvatõmmist kasutades. Koolitajaks on elukutseline tuuker Indrek Jõeäär.

Koolitus algas ikka teooriaga. Räägiti olulisemad asjad vee all hingamisest, rõhkudest, organismi tasakaalustamisest ning ka ohtudest mis meid võivad ees oodata sukeldumisel sügavamale kui 4m. Nagu sissejuhatuses mainisime, vahest võib sõltuda inimese elu minutitest või sekunditest. Päästjatena peame olema valmis ja oskama arvestada ohte.

Nagu alati, jääb ikka põnev teema lühikeseks. Koolituse käigus said mehed esitada mitmeid küsimusi, arutati omakeskis nii mõnigi probleem läbi. Sellel koolitusel oli kohati mitu funktsiooni, ühelt tõsine ja uudne koolitus, teisalt töötuba kus teatud koolituse käigus tekkinud lahendused ja probleemid omavahel üksipulgi läbi arutleti ja professionaali nõu kuulati.

Ja liikusime praktika juurde.

Esimene harjutus ülesehituslikult oli nn „õhupiip“ vee all. Selleks kasutasid 3-4 meest ühe regu kaudu hingamist. Vahele olid pandud nn segajad, kes ringlesid balloonist balloonini ja soovisid osa hingamisest. See ja järgnev harjutus on väga olulised ka meeskonnatöö ja usalduse harjutamiseks. Teadmine, et ühest regust saab hingata rohkem kui üks, on oluline. Samuti võimaldab see harjutus meestel harjuda veekeskkonnaga. Ega ei läinud see harjutus lihtsalt. Ikka tuldi koolitajalt küsima ja abi paluma, läksid kõrvad lukku, tekkis hingeldamine...ja mõni unustas ennast regu otsa.

Järgnevalt tegime ülesande raskemaks. 3 ballooni koos regudega asetati basseini põhja kolmnurkselt. Meeskond pidi hakkama ujuma järjekorras balloonilt balloonile, arvestama teiste saabumisega, hingama ning jälgima ka vahemaad. Samas tuli hoida ennast basseini põhjas. See oli üks raskemaid harjutusi kogu koolituse jooksul ning vajab kindlasti veel harjutamist. Harjutuse eesmärk on jätkuvalt meeskonnatöö ning usaldus, teadmine oma võimetest veealusel liikumisel ning suutlikkus keskenduda kindlale tegevusele ehk orienteeritus.

Kuna grupp oli päris suur, siis samal ajal osad harjutasid kannatanu kanderaamile asetamist vees. Tänu sellele koolitusele oli meil võimalus võtta kaasa ujulasse vastavat varustust. Tihti peavad päästjad transportima selja või kaela vigastusega kannatanut. Selleks, et päästja ei teeks asja veel hullemaks peavad olema sul õiged võtted selged ja oskuslikult suutma neid ka kasutada.

Viimane harjutus ei olnud samuti kergete killast. Mis juhtub kui kaotad olulise tööriista vees? Nüüd tuli sukelduda maski järgi, see vees ette panna ning ka tühjaks puhuda. See ei ole midagi rasket kuid vajab kindla tehnika järgimist ning rahu säilitamist.