Merepääste selts kogub jõudu.
Saarte Hääl kirjutab: "Merepääste selts kogub jõudu."
8. augustil kolm aastat tagasi loodud Saaremaa vabatahtlik merepääste selts on lühikese ajaga saanud tuntuks kogu maakonnas. Liikmeid on igal aastal juurde tulnud ja alles hiljaaegu, eelmise nädala neljapäeval anti tunnistused kätte uutele vabatahtlikele merepäästjatele.
Esimesed merepäästejaamad asutati mereajaloolase Bruno Pao andmeil Vilsandil ja Sõrves juba 1859. aastal. Tsaari-Venemaal moodustati merepääs-teühing 1874. aastal. “Kui Vilsandi ja Sõrve päästejaamad olid kroonu omad, siis ühingusse kuulusid vabatahtlikud päästjad,” rääkis Pao.
19. sajandi lõpus asutati Saaremaal mitu uut päästejaama: Kollinga Uudepanga lahe ääres, Kuivastu Muhus, Orissaare, Soela (praeguse sadama asupaigas) ja Kuressaare.
Pole vaja tikutulega otsida
Saaremaa vabatahtliku merepääste seltsi juhatuse liige ja seltsi loomise peamisi initsiaatoreid Maidu Lempu ütles, et vabatahtlikke merepäästjaid pole vaja tikutulega otsida.
Mehed ja ka naised on ise näidanud initsiatiivi, soovides seltsi tegevuses osaleda.
“Seltsi loomise mõte tekkis siis, kui sõber Tarmo Mägiga Sõrve sõites nägime merel abivajavat meeskonda. Ühel Saksamaa alusel oli kütus otsa saanud. Me saime neid aidata ja nii see seltsi tegemise mõte kinnistuski,” rääkis Lempu.
Kolm aastat tagasi panid Maidu Lempu ja Tarmo Mägi vabatahtlikule merepääste seltsile aluse. “Sakslaste siiras tänu liigutas. Mõistsime, kui tähtis on merehädalisi aidata,” rääkis ühingu juhatuse liige Lempu.
Seltsi liikme jaoks on esmatähtis ujumisoskus. Lempu sõnul peab igas päästjas peituma säde, mis kutsub inimesi aitama. “Me ei tee liikmete kutsumiseks erilist kampaaniat. Loomulikult võtame uusi liikmeid juurde. Aga inimene peab selleks ise soovi avaldama,” märkis Lempu.
Seltsi liikmed vajavad ka spetsiaalset nüüdisaegset varustust. Kasse või Bella paat päästjatele ei sobi. Varustus, alates paadist ja lõpetades spetsriietusega, on küllaltki kallis.
Praegu on seltsil liikmeid 45. Aktiivsemad üksused tegutsevad Kuressaares, Abruka saarel, Soelas, Lõmalas ja Sõrves. Väiksem üksus on Kungla sadamas. Esimese astme koolituse on läbinud 42 seltsi liiget. Kahel liikmel on seljataga teise astme koolitus.
“Ujumisoskuse all peetakse silmas, et päästja peab vees endaga hakkama saama. Kindlat normatiivi teatud distantsi läbimiseks pole kehtestatud. Vanusepiirangut ka ei ole. Esimese astme koolitusega pannakse proovile inimese füüsilised ja ka vaimsed võimed. Sooritused on üsnagi kurnavad,” selgitas Maidu Lempu.
Koolitusel on pearõhk mereohutusel, esmaabi andmisel, hätta sattunute abistamisel jne. Lempu sõnul on neid asju päris palju, mida päästjad peavad teadma ja teha oskama ka kõige keerulisemates ilmastikutingimustes, pimedas ja tormisel merel. Erilist tähelepanu pööratakse ennetustegevusele.
“Miks inimesed on seltsi astunud?” küsis Lempu. Ja vastas ise: “Nad ei tule siia midagi raha eest tegema. Neil on soov inimesi aidata. See paistab välja nende silmadest. Nad tegutsevad oma vabast tahtest. See jõud paneb neid liikuma. Positiivne energialaeng kandub inimeselt inimesele, nakatades iga seltsi liiget.”
Õnnetus ei hüüa tulles
Vanarahva tarkus ütleb, et õnnetus ei hüüa tulles. Merele minnes ei tea kunagi ette, mis juhtuda võib. Merepäästjad peavad olema valmis hädaohtu sattunud inimestele appi minema iga kell. “Meil on Kuressaares ja Kungla sadamas nõuetele vastavad alused. Ka Abru-kas ja Soelas on alused, mis võimaldavad päästjatel appi minna,” informeeris Lempu.
Kungla sadamas olev alus on rohkem rannikumere jaoks. Lempu sõnul käisid mehed sellega õppuste ajal merel, kui seal möllasid kahe meetri kõrgused lained.
“Paat tuli triiki vett täis, kuid sellega ei juhtunud midagi. Alus on uppumatu. Uusi aluseid on vaja Soelasse, Abrukale ja Sõrve,” selgitas seltsi juhatuse liige.
Praktiliselt saavad mere-päästjad appi rutata ükskõik millisesse paika, kuna paadid saab auto järelkärule panna ja vedada just sinna, kuhu vaja. Tõsi küll, sel juhul kulub abivajajani jõudmiseks rohkem aega. Hätta kedagi ei jäeta.
“Politsei- ja piirivalveametil ehk PPA-l on informatsioon meie võimekusest ja paiknemisest olemas. Vastavalt sellele ka tegutsetakse. Abivajajatest antakse teada ja kui me info kätte saame, on kohe vaja tegutseda,” selgitas Lempu.
Seltsi liikmeks on astunud ka kuus vaprat naist. Lempu hindab nende panust kõrgelt, öeldes, et õrnema soo esindajad tegutsevad meestega võrdselt.
Saarlastele on jagatud ka üleriigilist tunnustust. Sisetur-valisuse vabatahtlike toetamise eest 2015. aastal pälvis siseministrilt tunnustuse ka Maidu Lempu. “Iga tunnustus mõjub positiivselt. See näitab, et teeme õiget asja, mis läheb ka teistele korda, ent üksnes tunnustuse nimel me tööd ei tee,” mõtiskles Lempu.
Seltsi juhatuse liikmete tänusõnad kuuluvad kõigile, kes on vabatahtlikke mere-päästjaid ühel või teisel viisil toetanud.
“Kui saame toetajatelt raha, siis kaasame selle omafinantseeringuteks. Projektidest raha taotlemiseks on vaja 10-15 % omafinantseeringut. Samuti on meid toetanud riik. Ka omavalitsustelt oleme saanud positiivset tagasisidet. Eriti suur tänu Leisi vallavolikogule ja vallavalitsusele. Leisi inimesed on aru saanud, et ise tuleb ka panustada, mitte ainult oodata, et äkki keegi hea onu aitab,” rääkis Maidu Lempu.
Leisi valla mees, ettevõtja ja Soela üksuse vabatahtlik merepäästja Vallis Alliksoon ütles, et Soela mehed ühinesid seltsiga aasta tagasi. “Mehed on kõik hakkamist täis. Meil endal veel täielikku varustust ei ole. Väljaõpet teeme PPA varustusega. Loodetavasti saame uue aluse sellel aastal. Praegu saame kasutada seltsi liikmete isiklikke paate,” rääkis Alliksoon.
Soela mehed on aasta jooksul osalenud kõigil koolitustel. Alles paar nädalat tagasi õpetati päästjatele Soelas jää pealt päästmist. “Looduslikku jääd meres küll ei olnud, aga tehisjää ajas asja ära. Õppus läks korda,” märkis Vallis Alliksoon.
Kalamehed oma paate ei keela
Tänu seltsi tegevusele suureneb turvalisus igal pool mereäärsetes piirkondades ja samuti merel. Lempu arvates võiks seltsi liikmete arv tulevikus ulatuda kahesajani.
Koostöö sujub seltsil ka sadamate peremeestega. Päästjate inventari jaoks on mõneski sadamas vajalikud ruumid ja paatide tarvis kai ääres kohad. Kaluritega teevad päästjad samuti koostööd. Kalamehed ei keela oma paate päästeoperatsioonidel kasutada.
Samas nentis Lempu, et võimekuse näitajaks on ikkagi spetsiaalsed alused, millega saab merele minna iga ilmaga. “Päästjatel peab olema vastav varustus ja alus. Mehi ei saa merele saata, kui nad võivad ühel hetkel ise päästmist vajada,” toonitas merepäästja.
Kummaliseks otsuseks peavad merepäästjad seda, et paati istudes ei pea mereleminejad enam päästevesti selga panema. Uppumisohtu sattudes ei oska paanikas inimene paadis oleva päästevestiga ehk enam midagi teha.
Seltsi liikmeks saades on iga vabatahtlik merepäästja võtnud endale vastutuse ja kohustuse inimesi aidata ning ka jagada neile selgitusi meresõidu ohutusest ja üldse merega või laias laastus veekogudega seonduvast.
“Pakkudes välja päästevõimekust, peame selle ka tagama. Just viimastel aastatel on mereilm heitlikumaks läinud. Ilm võib merel muutuda minutitega. Sellega peab arvestama. Meri on ettearvamatu ja merd tuleb austada. Inimesi, kes merega igapäevaselt kokku ei puutu, tuleb koolitada. Nii et näoga mere poole ja merel olles näoga maa poole. Merelt maale avaneb ju oivaline vaade,” rõhutas Maidu Lempu.
Saaremaa vabatahtlik merepääste selts
Selts asutati 8. augustil 2013.
Asutajaliikmed olid Maidu Lempu ja Tarmo Mägi. Praegu on selts 45-liikmeline. Selle allüksused tegutsevad Soelas, Abrukal, Kungla sadamas ja Sõrves, Lõmalas ja Kuressaares.
Seltsi põhieesmärgid on merel hätta sattunud inimeste päästmine ja mereohutusalane ennetustöö.
Maanus Masing
Esimesed merepäästejaamad asutati mereajaloolase Bruno Pao andmeil Vilsandil ja Sõrves juba 1859. aastal. Tsaari-Venemaal moodustati merepääs-teühing 1874. aastal. “Kui Vilsandi ja Sõrve päästejaamad olid kroonu omad, siis ühingusse kuulusid vabatahtlikud päästjad,” rääkis Pao.
19. sajandi lõpus asutati Saaremaal mitu uut päästejaama: Kollinga Uudepanga lahe ääres, Kuivastu Muhus, Orissaare, Soela (praeguse sadama asupaigas) ja Kuressaare.
Pole vaja tikutulega otsida
Saaremaa vabatahtliku merepääste seltsi juhatuse liige ja seltsi loomise peamisi initsiaatoreid Maidu Lempu ütles, et vabatahtlikke merepäästjaid pole vaja tikutulega otsida.
Mehed ja ka naised on ise näidanud initsiatiivi, soovides seltsi tegevuses osaleda.
“Seltsi loomise mõte tekkis siis, kui sõber Tarmo Mägiga Sõrve sõites nägime merel abivajavat meeskonda. Ühel Saksamaa alusel oli kütus otsa saanud. Me saime neid aidata ja nii see seltsi tegemise mõte kinnistuski,” rääkis Lempu.
Kolm aastat tagasi panid Maidu Lempu ja Tarmo Mägi vabatahtlikule merepääste seltsile aluse. “Sakslaste siiras tänu liigutas. Mõistsime, kui tähtis on merehädalisi aidata,” rääkis ühingu juhatuse liige Lempu.
Seltsi liikme jaoks on esmatähtis ujumisoskus. Lempu sõnul peab igas päästjas peituma säde, mis kutsub inimesi aitama. “Me ei tee liikmete kutsumiseks erilist kampaaniat. Loomulikult võtame uusi liikmeid juurde. Aga inimene peab selleks ise soovi avaldama,” märkis Lempu.
Seltsi liikmed vajavad ka spetsiaalset nüüdisaegset varustust. Kasse või Bella paat päästjatele ei sobi. Varustus, alates paadist ja lõpetades spetsriietusega, on küllaltki kallis.
Praegu on seltsil liikmeid 45. Aktiivsemad üksused tegutsevad Kuressaares, Abruka saarel, Soelas, Lõmalas ja Sõrves. Väiksem üksus on Kungla sadamas. Esimese astme koolituse on läbinud 42 seltsi liiget. Kahel liikmel on seljataga teise astme koolitus.
“Ujumisoskuse all peetakse silmas, et päästja peab vees endaga hakkama saama. Kindlat normatiivi teatud distantsi läbimiseks pole kehtestatud. Vanusepiirangut ka ei ole. Esimese astme koolitusega pannakse proovile inimese füüsilised ja ka vaimsed võimed. Sooritused on üsnagi kurnavad,” selgitas Maidu Lempu.
Koolitusel on pearõhk mereohutusel, esmaabi andmisel, hätta sattunute abistamisel jne. Lempu sõnul on neid asju päris palju, mida päästjad peavad teadma ja teha oskama ka kõige keerulisemates ilmastikutingimustes, pimedas ja tormisel merel. Erilist tähelepanu pööratakse ennetustegevusele.
“Miks inimesed on seltsi astunud?” küsis Lempu. Ja vastas ise: “Nad ei tule siia midagi raha eest tegema. Neil on soov inimesi aidata. See paistab välja nende silmadest. Nad tegutsevad oma vabast tahtest. See jõud paneb neid liikuma. Positiivne energialaeng kandub inimeselt inimesele, nakatades iga seltsi liiget.”
Õnnetus ei hüüa tulles
Vanarahva tarkus ütleb, et õnnetus ei hüüa tulles. Merele minnes ei tea kunagi ette, mis juhtuda võib. Merepäästjad peavad olema valmis hädaohtu sattunud inimestele appi minema iga kell. “Meil on Kuressaares ja Kungla sadamas nõuetele vastavad alused. Ka Abru-kas ja Soelas on alused, mis võimaldavad päästjatel appi minna,” informeeris Lempu.
Kungla sadamas olev alus on rohkem rannikumere jaoks. Lempu sõnul käisid mehed sellega õppuste ajal merel, kui seal möllasid kahe meetri kõrgused lained.
“Paat tuli triiki vett täis, kuid sellega ei juhtunud midagi. Alus on uppumatu. Uusi aluseid on vaja Soelasse, Abrukale ja Sõrve,” selgitas seltsi juhatuse liige.
Praktiliselt saavad mere-päästjad appi rutata ükskõik millisesse paika, kuna paadid saab auto järelkärule panna ja vedada just sinna, kuhu vaja. Tõsi küll, sel juhul kulub abivajajani jõudmiseks rohkem aega. Hätta kedagi ei jäeta.
“Politsei- ja piirivalveametil ehk PPA-l on informatsioon meie võimekusest ja paiknemisest olemas. Vastavalt sellele ka tegutsetakse. Abivajajatest antakse teada ja kui me info kätte saame, on kohe vaja tegutseda,” selgitas Lempu.
Seltsi liikmeks on astunud ka kuus vaprat naist. Lempu hindab nende panust kõrgelt, öeldes, et õrnema soo esindajad tegutsevad meestega võrdselt.
Saarlastele on jagatud ka üleriigilist tunnustust. Sisetur-valisuse vabatahtlike toetamise eest 2015. aastal pälvis siseministrilt tunnustuse ka Maidu Lempu. “Iga tunnustus mõjub positiivselt. See näitab, et teeme õiget asja, mis läheb ka teistele korda, ent üksnes tunnustuse nimel me tööd ei tee,” mõtiskles Lempu.
Seltsi juhatuse liikmete tänusõnad kuuluvad kõigile, kes on vabatahtlikke mere-päästjaid ühel või teisel viisil toetanud.
“Kui saame toetajatelt raha, siis kaasame selle omafinantseeringuteks. Projektidest raha taotlemiseks on vaja 10-15 % omafinantseeringut. Samuti on meid toetanud riik. Ka omavalitsustelt oleme saanud positiivset tagasisidet. Eriti suur tänu Leisi vallavolikogule ja vallavalitsusele. Leisi inimesed on aru saanud, et ise tuleb ka panustada, mitte ainult oodata, et äkki keegi hea onu aitab,” rääkis Maidu Lempu.
Leisi valla mees, ettevõtja ja Soela üksuse vabatahtlik merepäästja Vallis Alliksoon ütles, et Soela mehed ühinesid seltsiga aasta tagasi. “Mehed on kõik hakkamist täis. Meil endal veel täielikku varustust ei ole. Väljaõpet teeme PPA varustusega. Loodetavasti saame uue aluse sellel aastal. Praegu saame kasutada seltsi liikmete isiklikke paate,” rääkis Alliksoon.
Soela mehed on aasta jooksul osalenud kõigil koolitustel. Alles paar nädalat tagasi õpetati päästjatele Soelas jää pealt päästmist. “Looduslikku jääd meres küll ei olnud, aga tehisjää ajas asja ära. Õppus läks korda,” märkis Vallis Alliksoon.
Kalamehed oma paate ei keela
Tänu seltsi tegevusele suureneb turvalisus igal pool mereäärsetes piirkondades ja samuti merel. Lempu arvates võiks seltsi liikmete arv tulevikus ulatuda kahesajani.
Koostöö sujub seltsil ka sadamate peremeestega. Päästjate inventari jaoks on mõneski sadamas vajalikud ruumid ja paatide tarvis kai ääres kohad. Kaluritega teevad päästjad samuti koostööd. Kalamehed ei keela oma paate päästeoperatsioonidel kasutada.
Samas nentis Lempu, et võimekuse näitajaks on ikkagi spetsiaalsed alused, millega saab merele minna iga ilmaga. “Päästjatel peab olema vastav varustus ja alus. Mehi ei saa merele saata, kui nad võivad ühel hetkel ise päästmist vajada,” toonitas merepäästja.
Kummaliseks otsuseks peavad merepäästjad seda, et paati istudes ei pea mereleminejad enam päästevesti selga panema. Uppumisohtu sattudes ei oska paanikas inimene paadis oleva päästevestiga ehk enam midagi teha.
Seltsi liikmeks saades on iga vabatahtlik merepäästja võtnud endale vastutuse ja kohustuse inimesi aidata ning ka jagada neile selgitusi meresõidu ohutusest ja üldse merega või laias laastus veekogudega seonduvast.
“Pakkudes välja päästevõimekust, peame selle ka tagama. Just viimastel aastatel on mereilm heitlikumaks läinud. Ilm võib merel muutuda minutitega. Sellega peab arvestama. Meri on ettearvamatu ja merd tuleb austada. Inimesi, kes merega igapäevaselt kokku ei puutu, tuleb koolitada. Nii et näoga mere poole ja merel olles näoga maa poole. Merelt maale avaneb ju oivaline vaade,” rõhutas Maidu Lempu.
Saaremaa vabatahtlik merepääste selts
Selts asutati 8. augustil 2013.
Asutajaliikmed olid Maidu Lempu ja Tarmo Mägi. Praegu on selts 45-liikmeline. Selle allüksused tegutsevad Soelas, Abrukal, Kungla sadamas ja Sõrves, Lõmalas ja Kuressaares.
Seltsi põhieesmärgid on merel hätta sattunud inimeste päästmine ja mereohutusalane ennetustöö.
Maanus Masing